Ema ja Laps

Hõbedane linik sätendab üleni teemant-kristallides sellel selgel kuupaistesel ööl…
Roheline mets magab mu ees sügavat und, mässitud valgesse, pehmesse talvevaipa…
Lähen lumist teed… keset vaikset ööd…
Õhk tardunud… ei kuskil heli… saladuslikult… pidulikult…
Ja nii ligi, ligi kõnnib Kristus Ise…
Kuulen südames laulu… inglid laulavad:
„Jumal Isa sel pühal ööl maa peale Poja läkitas…
Kaua verisel maal õilis süda oli otsimas…
Tuvikese lihtsuses, taevalises puhtuses…
See süda oli leiduval Maria neitsil.
Puutumata maad – kartes inimesi…
Templis ja palves Jumalas kasvas see puhas hing.
Inimsoos ajastuid ei leidunud teist hinge…
Uhkeks ja kõrgiks läinud kõikjal inimene.
Püha armastuse jaoks – kannatuses – pole võimas inimene…
Ainult ema südames põles imeline armastus!
Ja otsustas Igavene – inimeste emale – Poja kinkida.
Ja vähemagi kahtluseta – elava usuga –
Heites maha põlvili, kummardudes näoli,
Vaimus vastu võttis Poja!“

Ma seisin tummas vaimustuses suure ime ees, mis sündinud Jõulu ööl! Hardunult vaatlesin ma selle hinge, kes säilitand südame pühas ühenduses Jumalaga ja seepärast elava usuga inimsoo päästmist mahutada võis.
Marias kehastus kõrgeim ema ideaal: ta ei osastunud maailma, ta ei puutunud maist.
Ta võttis tõotatud Lapse Jumala käest ja sündis suurim ime, varjatud pimeda inimsoo eest.
Sündis Jumala Poeg – Jumala Tahe; sündis parima inimhinge sisemas: taeva pühadust peegeldavas naise hinges.
Maria sünnitas inimsoo Poja – parima inimsoo tahte ja läks täide Isa päästev ettejoonestus. Jumala tahe Jeesuses ühines inimtahtega elava usu ja sõnakuulmise läbi… Selle saladuse sügavus on piirita!..
Kehastades inimest, Kristus ei jäänud olemata Jumala Poeg ja Jumala Poeg lunastas inimese!
Kristus ka täna palub kõikide eest, kes armastavad Teda, et ka meis sünniks Tema läbi Jumala ja inimese ühenduse saladus (Joh. 17, 22).

Õde Kristuses Nataly Smirnov
Elu-Päike nr 5, 1934