Koidutäht
Pilkane öö on hõlmanud oma musta tiivaga terve maailma… sulgenud taeva… kustutanud vilkuvad tulukesed…
Magab inimsugu oma surnud seisukorra rasket und… Nürinenud, tooreks läinud on inimsüda: ei kuulatele ta seda, mis sünnib vaimuilmas.
Läinud inimene oma igapäeva muredesse; huvitab teda ainult maine hüvang… Kaotanud inimene isegi mõiste sellest, et ta Jumala kuju ja peab õigustama elus oma loomise eesmärgi.
Seisab inimene lahus oma Loojast ja ülbelt tõstes pead, kujutleb end kõige isandana… aga pilkane öö hõlmab ka tema oma musta tiivaga, suleb tema eest sinise taeva, kustutab püha leegi tema rinnast…
Üks sügav hing ei maga… valvab puhas ja püha lumivalges kattes, palves seisab ta Kõigekõrgema Pale ees… Talle avaneb särav taevas ja hõiskavad kiirtekimbud hoovavad tema neitsilikule laubale – au- ja kiituselauludega, ootab Maria Neitsi Koidutähe ilmumist – Tähte, mis peletab öö ja pimeduse·maa palelt…. Ta ootab maailma Päästjat!
Oo, kallid hinged! kas on teie süda valmistatud saabuvateks pühadeks? Ons pestud ta patukahetsuse pisaratega? Olete teie vastu võtnud alandlikult ja lihtsalt Kristuse oma ellu? Olete teie valmis nagu Maria laskma Koidutähel tõusta teie südametes?
Öö oma musta tiivaga on katnud magavad karjased… sel kargel ööl nukralt üksteise ligi tükkides, magavad lambad sügavat und…
Keset tüünust ja vaikust avaneb ootamata põhjatu taevas ja valgusingel tuleb maha taevakõrgusilt äratama karjaseid, magavaid sel suurel pidulikul ööl! Ta teadustab neile rõõmu Kristuse-Päästja sündimisest ja saadab karjaseid otsima Lapsukest mähkmetes, lamamas sõimes. Suur taeva väehulk ilmus ja laulis taeva saladusist… laulsid aust pühadel kõrgustel… laulsid rahust, mis tulnud Jumalast maa peale – rahust, mis täidab nende inimeste südameid, kes omavad hea tahte… Austasid inglid ime eest Jumalat, Kes saatnud Poja maa peale…
Ja ruttasid karjased, uskudes ilmutust, sinna paika, kus emaliku armastuse katte all lamamas Püha Laps… heldinult… ja vaimlikus kartuses leidsid nad Ema ja Lapse… Sõimele kummardunud Neitsi palvetamas… üleni uppudes Kristuse valgusse.
Läbistatud Tähe hommikusest särast hääbus patune, must öö!
Oo; usklikud hinged! Kas tõesti magate sel ööl kui terve ilm hõiskab ja austab Jumalat, Kes annud Poja inimhingede päästmiseks? Kas tõesti ei uskunud teie Jumala saadikuid, kes kuulutasid teile sündinud suurest imest? või teie südant nõelanud madu-kiusaja… ja targutades peaga, olete sulgenud südame elavale usule? Või lihtsalt magate maise igatsuse pärast? Kas olete annud edasi hingedele saladuse – kuidas võtta vastu Kristust oma südame?
Kas olete avanud hingedele, et Kristuse smaragdset rahu võivad mahutada ainult hea tahtega hinged – tahtega, mis alati kaldub Jumala tahte tõrkumata sõnakuulmisele?
Uskuge ise nii sügavasti, kui ainult suudate Kristuse sündimise suurt imet!
Jookske Tema valguse ja tõe säras maisete kannatajate juure – nende juure, kes pimeduses ja surmavarjus!
Avage neile Jeesuse Täht!
Valmistage neid Kristuse vastuvõtmiseks!!
Vaevatud kestvatest otsingutest, on vajunud mõttesse idamaa suurtargad keset,võimutsevat ööd – taevas must ja pilkane… nad ootavad ammu pinguli tähelepanuga inimtragöödia morni sümfoonia lahendavat akkordi…
Kogu eluaeg targad saavutasid vaimlikke aardeid ja peitsid neid uudishimulikkude pilkude eest oma hinge sügavusis…
Ent näe, on tõusnud ammu oodatud, Oma kiirtega pimedust peletav ja suure päeva saabumist kuulutav, hele Täht! Ta kuulutab vabastust ja ülestõusmist Kristuse verega puhtakspestud hingedele.
Tõusis taevavõlvile teenäitaja Täht idamaa tarkade vaimlikus elus ja viis neid Valguse juure, avades Tõe ja Elu tee Valguse juure, avades Tõe ja Elu tee – tee Kristuse juure!
Sõnakuulelikult ja alandlikult käisid targad maa peal läbi ööde, nähtamata kõigile, taeva Tähe juhatusel… ja tee peal astusid sisse usklikkude linna – Jeruusalemma, lootes, et igaüks teab seal: kus sündinud nende Kuningas… kuid keegi ei teadnud seal Jumala imest… keegi ei oodanud Kristuse Tähte!!
Ja taas läksid idamaa targad oma kaugele teele… neid juhtimas Kristuse Täht… Petlemma – leibade linna – kohal jäi peatuma Täht. Rõõmuga leidsid nad kuningate Kuninga säramas sõimes… ja langesid põrmu Jumala Poja ees… ja tõid kingiks Talle oma hinge aarded…
Nii võitis maise öö Täht – heledam kui taevased tähed!
Oo mõtisklejad südames targad hinged! teile on tõusnud Päästja – Kristuse Täht!
Oo südames targad minge, kuhu viib teid Kristuse Täht… Elustavate vete allikale viib janunejaid Ta… minge peatamata… kõikumata… ärge minge sisse Jeruusalemma… ärge küsige inimestelt sellest imest… minge otse teed – Jumaliku Sõna teed!
Minge lihtsalt ja alandlikult, minge kui lapsed usaldudes täiesti… Sügava patukalietsuse pisarais tõuseb teile Kristuse Täht, avades Enesega uue Eluhommiku!
Oo imeline Kristuse Täht, jää peatuma selle maa kohal!
Avanege taevad! Ja pühad inglid teatage maistele karjastele:
kus sünnib Elav Kristus!!
Õde Kristuses Nataly Smirnoff
Elu-Päike, nr 9, 1934