Matuselinik

Matuseöö

Musta linikuna laskus maale öö ja embas kogu maailma… terve inimkonna…
Inimene kujutas endale ülbelt ette, et ta teeb lõpu õigusemõistmisele, noomimisele, hävitab alatiseks südametunnistuse… ja rahuneb oma võidutsevas kurjuses…
Vale otsustas surmata Tõe…
Ilmus pimedus, et hävitada Valgus…
Nad tapsid Kristuse ja matsid Ta maha…
Inimene oli veendunud, et maa katab kinni kõik kuriteo jäljed, aga inimene eksis…
Kogu ilmaruum võttis osa sellest matuseööst…
Sügav ja salapärane vaikus pitseeris kõik elava… usk vaikis… lootus ootas… Ainult armastus murdis ahastuses käsi, nuttes kibedasti oma Issanda haua kohal…
Säravad valgusallikad kustusid: nad ei saanud oma suures kurbuses valada valgust sellel ööl kui tapeti Ilmsüütu…
Maailm – sai Inimese Poja hauaks.
Maa, neetud Aadama patu pärast, embas värina ja hirmuga endas Issanda hauda.
Vappudes kannatusest, halas maa, ja kivid purunesid õudusest…
Terve maailm värises inimese arutusest… värises sooritatud mõrva ees.
Inimesed lõid risti – oma Päästja!
Inimene, looduse kuningas, tõstis käe oma Issanda vastu… ja tappis Tema inimese kujus…
Oma meeletuses mõtles inimene, et võib tappa Jumala Poja ja ei leidu kedagi, kes teda hukka mõistaks. Inimene eksis. Tappa Päästjat, hävitada Tema Kolgata ohvrit ei suutnud ei inimene ega saatan… Ainult Kristuse füüsiline Ihu – Tema Kirik maa peal – oli maetud hauakoopasse, aga sedagi – teatud ajani. Läbitungimatu öö ümbritses Kolgatat ja kogu ilmamaa vajus tumma ahastusse.
Tema õpilased, lamades maa peal, valasid pisarate ojasid piiritus kannatuses… nende Issand, Õpetaja ja Sõber oli surnud… ja Tema ihu oli pandud hauda… õpilased olid maha jäetud… nad olid üksi… Matuseööd lõhestasid kibe nutt ja palved… Jeesust nutsid taga õrnad hinged, kes olid loodud eluks taevas… aga Jeesus läks ära… ja neile jäi ainult tumm hauakoobas ja seegi oli suletud julmade inimeste raske, tohutu kiviga.
Keelamise pitser oli pandud ülempreestri käega ja hoolikas valve kaitses Issanda hauda.
Matuseöö vallutas terve maailma… täide viidud kuriteo mürk imbus peenelt ja märkamatult saatanlikke teid pidi kogu inimkonna südamesse… Ja inimesed pimestatud oma võhiklikkuses, kalgistunud südametega, sajandite vältel jätkuvalt löövad risti ja matavad maha Teda, Kes on surnud nende eest. Inimlike õpetuste surilinades – inimhingede vaimlikult surnud seisukordade haudades on maetud Tema ihu.
Nii saab tapetud, maha maetud ja valvatud surnute poolt Kristuse Kirik.
Matuseöö laotab ka meie päevil üle kogu maailma oma mustad matusetiivad.

Õde Kristuses Nataly Smirnov