Saatesõna

Lugupeetud õde Nataly Smirnovi raamatut välja andes, juhin tähelepanu eriti sellele, kui sügavalt ja eluliselt siin Kristus Oma õpilase kaudu avab vaimlikust küljest senini avamata lapseks saamise käsusõna (Matt. 18, 1-5).
See raamat teeb meile selgeks tee, nii et meie saame vastu võtta Kristuse otsekohesuse, lihtsuse, alanduse, sõna-kuulmise, armastuse Vaimu, mis nii tuntavalt voolab välja selle raamatu sisust ja viib vaimlikule tõusule.
Igavene Jumala Sõna astub selle raamatu läbi meie südamele eriliselt lähedale.
Õnn on inimesele, kui ta juba nooruses saab juhatatud tõe teele, sellepärast soovitan seda raamatut tuliselt eriti kõigile noortele!

E. Õunapuu, mag. theol.

Saage kui lapsed!
(Matt. 18, 1-5)

Minu armsad! Ükskord koolis kogunesid lapsed minu ümber ja küsisid, missugused peaksid nad olema, et armas Jeesus neid vastu võtaks Oma Taeva Kuningriiki.
Ma küsisin, et kuidas nemad ise mõtlevad: missugustena nimelt neid Jeesus näha tahab?
Lapsed mõtlesid järele, ja väike Laine, vaiksete, selgete silmadega, ütles mulle: “Jeesus tahab, et meie oleksime head ja armastajad.”
Mari, väga elav ja tuline tüdrukukene, lisas juurde: “Jeesus tahab, et meie oleksime sõnakuulelikud.”
Sellepeale sõnas valgejuukseline Miku: “Aga mina mõtlen, Jeesus tahab, et meie alati tõtt räägiksime.”

Liisikene, valju näo ja järelemõtliku vaatega, tähendas: “Mulle aga näib, et peaasi on paluda, et alati Jeesusega olla!”
Peeter, teistest vanem, lisas otsustavalt juurde: “Jeesus ütles, et meie õpiksime Temalt olema tasased ja alandlikud.”
Kalju, kõige usinam nendest, tähendas kaasa: “Aga mina mõtlen, et see on kõik õige, ainult meie oleme veel väikesed ja rumalad; meil on tarvis saada täis-kasvanuteks ja tarkadeks, siis on ka meil kõik need omadused!”
See oli öeldud nii veendunult, et teised lapsed sattusid segadusse ja vaikisid.
Siis Juku, poistest kõige vanem, võttis sõna: “Ei! See ei ole nii. Kui Jeesus maa peal oli, siis tundsid rinnalapsed Tema ära kui Jumala Poja ja austasid Teda. Jeesus ütles, et tarkus on suletud täiskasvanutele, kuid on avatud väetitele lastele.”
“See on õigus!” vastasin mina, “mitte täiskasvanud, vaid lapsed tundsid ära Kristuse kui Jumala Poja.” – Meie seadsime endile küsimuse: missugustena tahab meid näha armas Jeesus? – Arutame selle küsimuse läbi.
“Sinu vastus,” pöördusin Kalju poole, “ei olnud Jumala Sõnaga kooskõlas. Jutustan teile sündmuse Jeesuse elust maa peal, mis avab meile, kuidas lahendab meie küsimuse Kristus Ise.”
Kristuse õpilased pöördusid Tema poole ja küsisid: “Kes on suurem Taevariigis?”

Jeesus, kutsudes lapsukese, pani tema õpilaste keskele ja ütles: “Tõesti, Ma ütlen teile, kui teie ei pöördu ümber ja ei saa kui lapsukesed, ei saa teie mitte Taevariiki. Kes ennast alandab nagu see lapsukene, see on suurem Taevariigis” (Matt. 18, 1-5).
“Kes siis pääseb Taevariiki?” küsisin ma lastelt.

Peeter vastas veendunult: “Jeesuse õpilased selleks, et Jumala Riiki sisse võiksid saada, peavad kõigepealt ümber pöörduma.” – “Aga mis tähendab – ümber pöörduma?” – küsis Peeter suure huviga.

Ümber pöörduma, tähendab mitte ainult pisarais kõigest südamest paluda Jeesust andestada teile kõik kuri ja halb, mida teie teinud olete, vaid ka jäädavalt jätta kõik patune, otsustada alati olla Jeesusega ja kõiges Teda kuulata.

“Mida veel nõuab Kristus Oma õpilastelt peale ümberpöördumise, et nemad võiksid sisse minna Tema Kuningriiki?” küsisin mina.
Väike Laine vastas tuliselt: “Jeesuse õpilased peavad niisugusteks saama kui lapsed, muidu nad ei pääse Jeesuse Kuningriiki.”
– “Jah, armsad lapsed,” ütlesin ma neile, “meie armas Laine tähendas õigesti, et peale ümberpöördumise Jeesus nõuab meilt, täiskasvanutelt, isegi Oma õpilastelt, et nad saaksid niisugusteks kui lapsed.
Kuidas teie arvate, kas Kristus nõudis, et meie oma välise kuju poolest lasteks saaksime?”
“Muidugi mitte!” vastasid lapsed ühel häälel.
Juku seletas tõsise ilmega: “Täiskasvanud välisel kujul ei või saada lasteks. See Jeesuse sõna tähendab, et nemad oma elus peavad olema kui lapsed, s. o. peavad tegutsema, tundma ja mõtlema kui lapsed.”
“Jah, minu armas,” ütlesin ma temale, “see on õigus: täiskasvanud peavad terve eluga saama laste sarnasteks.”
Nüüd võtame koos läbi: mille poolest erinevad lapsed täiskasvanutest ja mis täiskasvanutele on tarvis, et nad lasteks võiksid saada.
Miku esimesena taipas ja ütles: “Minu arvates täiskasvanud on alati koormatud asjaajamiste ja muredega, aga lastel ei ole niisuguseid toimetusi ja muresid!”
– Õigesti ja sügavalt märkisid ära, et täiskasvanutel, teenistuse ja tööga koormatutel, on palju mitmesuguseid toiminguid ja muresid perekonna ja enese pärast. Kuid mis teie arvates peaksid tegema niisuguses olukorras täiskasvanud, et olla kui lapsed?
“Mina tean!” hüüdis vaimustatult Mari, “Jeesus ütles, et on tarvis kõik mured Temale ära anda ja isegi mitte järgmise päeva pärast muretseda, sest Jeesus Ise muretseb selle eest, kes Teda armastab!”

“Hea vastus!” – ütlesin ma tüdrukukesele. – Aga kuidas mõtlete teie, lapsed, mispärast täiskasvanud ei talita nii, nagu Jeesus käskis?
Peeter vastas koondunult ja valjusega: “Sellepärast, et esmalt on tarvis pattu kahetseda ja ümber pöörduda, ütles Jeesus, kuid täiskasvanud seda ei tee ja Kristust südamesse vastu ei võta; sellepärast nad ka ei usalda Jeesusele oma toiminguid ja muresid ning korraldavad ja otsustavad kõik ise.”
– See on täiesti õige! Täiskasvanud ei tunne Jeesust kui meie parimat Sõpra, ja sellepärast neil ei ole usaldust Jeesuse vastu.
“Aga väikestel,” tähendas rõõmsalt Laine, “on täielik usaldus Jeesuse vastu, ja sellepärast meie ka ei muretse millegi pärast, vaid iga asja pärast lihtsalt palume Jeesust.”
Kalju mõtles järele ja lisas valjusega juurde: “Aga kui meie siiski hakkame muretsema, piinlema, mõtlema – ükskõik – see ikkagi ei aita. Minu isa räägib alati sellest, kuidas temal on raske, aga ema vastab: “Ah, parem palume Jumalat! Ja ema räägib õigesti, sest kuipalju isa ka ei muretseks, aga kui Jeesus ei aita, siis isa ikkagi tööd ei leia.”
“Jah, lapsukesed,” vastasin mina, “seda kõike teie räägite õigesti; täiskasvanud on alati maiste murede ja tegude raskuse all ja ei usalda neid Jeesusele, sest et neil ei ole lapselikku usaldust Jeesuse vastu, et kõik anda Jumala kätesse.
Nüüd mõtelge järele – mille poolest veel erinevad lapsed täiskasvanutest!”
Miku esimesena ruttas vastama: “Täiskasvanud alati räägivad, mis ei ole õige: nii eile tädi rääkis halba ühe tuttava kohta ja ütles, et ta teda ei või välja kannatada; aga juhtus nii, et tuli see tuttav; tädi läks temale rõõmsalt vastu ja rääkis: “Kuidas ma olen rõõmus teie üle, kui armas, et teie tulite!” Tädi ei rääkinud õigust, aga kui ta Jeesust oleks vastu võtnud, siis ta nii ei oleks öelnud.”

“Jah, armsad lapsed, – seletasin ma neile, “viisakuse pärast ebaõigust rääkida ei ole lubatud. Kuidas teie mõtlete, mis selle poisikese tädi oleks pidanud tegema?”
Liisikene, temale omase tõsidusega, tähendas vaikselt, kuid kindlalt: “Ta oleks pidanud paluma Jeesust oma tuttava pärast ja paluma Jeesuselt enesele armastust tema vastu.”
– Õige! nii talitavad kõik, kes Jeesust armastavad. Kas teie võite veel näidata mingisuguseid erinevusi laste ja täiskasvanute vahel? –
Mari, raputades peakest, tõi kiirelt esile: “Täiskasvanud alati mõtlevad palju ja mõtlevad ette, mis võib juhtuda ja kuidas, aga lapsed ei mõtle.”
“Ka see on õige,” tähendasin mina, “täiskasvanud on alati tegevuses mitmesuguste mõtetega oma elust, tööst jne. Kõik meie maised mõtted toovad palju muresid ja segavad täiskasvanutel Jeesust vastu võtta ja Temaga olla. Missuguse erinevuse – võite teie veel leida?”
Peeter ütles otsustavalt: “Täiskasvanud alati peavad endid tähtsateks ja uhkustavad, et nad on suured ja targad, aga lastele on ükskõik: jooksevad, kus meeldib; räägivad kõik, mis ette tuleb.”
“See on õigus,” haarasid teised lapsed sellest elavalt kinni ja väikene Laine tähendas: “Täiskasvanud on nii tähtsad ja sellepärast ma kardan neid.”
– Niisiis, kallid lapsed, teie märkisite ära, et lapsed elavad muretult, täies usalduses Jeesuse vastu, otse räägivad tõtt, ei tegele kõiksugu mõtetega, ei uhkusta ega pea endid tähtsateks. Ja, headel lastel, kes armastavad Jeesust, on kõik need omadused. – Nüüd, kui suudate, püüdke vastata küsimusele: mille poolest erinevad lapsed täiskasvanutest oma suhtumises Jeesusesse? –
“Tean!” vastas kindlalt Juku, “lapsed kohe usuvad, kui nad südamega tunnevad, et neile tõtt räägitakse ja sellepärast, niipea kui nad ainult täiskasvanutelt saavad teada Jeesusest, peidavad endid, nutavad ja palvetavad; nad paluvad andeks Jeesuselt oma vallatused ja sõnakuulmatused ning paluvad, et Jeesus tuleks ja neile andeks annaks. Jeesus kuuleb laste palvet ja tuleb vaimus; aga täiskasvanud ei usu alati seda! Nii kuulsin ma ise, kuidas ema ikka rääkis oma õele – tädi Maalile – Elavast Jeesusest, kuid tädi ei tahtnud uskuda ja rääkis vaid: “Kuidas see võib olla?” Ema väsis ära ja ütles tädile: “Rääkida sinuga ei maksa, jääb üle ainult palvetada sinu eest.”
Kalju kohe toetas oma sõbra mõtet ja ütles: “Vaata, ma nägin unenäo, et ilmus ingel ja viis mind taevasse. Seal näitas ta mulle palju imelist: niisuguseid ilusaid lilli, nagu ei ole maa peal; seal olid puud, kuid mitte niisugused nagu meie juures, ja palju, palju puuvilja; päikest ei olnud, kuid ümberringi oli nii valge, valge! Ma ütlesin inglile, et ma ei taha tagasi maa peale, aga ingel vastas, et mul on veel vara siia tulla; esmalt on mul tarvis leida Jeesust, nii et alati Temaga olla ja kõiges Teda kuulata võiksin. – “Siis tuled siia,” ütles ingel, ja ma ärkasin üles. Teelauas ma jutustasin oma imelisest unenäost, aga onu naeris ja ütles emale: “Seda on nüüd kõik sinu jutustused teinud! Vaata, et poiss veel segaseks ei lähe!” Mul hakkas nii valus ja tuli hirm, mitte enese, vaid onu pärast, et ta ei uskunud.”
Liisikene lisas juure kurvalt ja tõsiselt: “Ka mina tean niisugust tädi, kes räägib, et kõik unenäod on rumalused: mida inimene mõtleb, seda tema ka unes näeb. Kuid see ei ole nii.” “Teie,” pöördus ta minu poole, “lugesite meile Jumala Sõnast, kuidas Jumal õpetas unes Joosepit, kui Jeesus sündis.”
Ka Miku tahtis oma tähelepanekuid meiega jagada ja lisas: “Aga mina kuulsin, kuidas täiskasvanud õhtul omavahel rääkisid, et midagi niisugust ei ole olemas ja et Jumal palvetele ei vasta. Ma kohe sain aru, et nad ise ei usu! Nüüd mina palvetan nende pärast, et Jeesus nendele annaks usku!”
“Imeline otsus!” ütlesin ma Mikule, “ja teie, lapsed, talitage niisamuti!”
Teil on õigus oma tähelepanekutes: paljudel täiskasvanutel meie ajal ei ole elavat usku ja nad kahtlevad kõiges vaimlikus, ja sellepärast ei saa nad Kristust südamesse vastu võtta nii lihtsalt, kiirelt ja kergelt kui lapsed. Kas teie teate veel mingeid erinevusi laste ja täiskasvanute suhtumises Jeesusesse?”
Lapsed jäid mõttesse, aga Juku ütles tõsiselt ja koondunult: “Mina olen tähele pannud, et täiskasvanud räägivad, et armastavad Jeesust, aga siiski, mina tunnen, et nemad ei armasta Jeesust! Nii ma tean üht onu: tema räägib, et armastab Jeesust, kuid see on ainult sõnades! See onu elas varem meie kõrval ja sai suurt palka, aga meil ei olnud isegi leiba. Kord see onu astus meile sisse, meie jõime aga parajasti kuuma vett viimase suhkruga – ilma leivata. Ema pakkus: “Kas Teie soovite kuuma vett meiega seltsis juua, ainult leiba kahjuks meil ei ole pakkuda?” Onu rahulikult vastas: “Ma olen täiesti söönud, tänan!” Aga mina olin väga näljane ja mõtlesin, kui onu oleks olnud õige kristlane, siis tema, teades kui vaesed meie olime, oleks meid aidanud; siis ma sain aru, et mitte need ei armasta Jeesust, kes räägivad sellest ja teisi õpetavad, vaid need armastavad Jeesust, kes on sõnakuulelikud Jeesusele, jagavad näljastega leiba ja aitavad ligimesi. Lapsed, minu arvates, kui armastavad, siis on valmis kõike omavahel jagama.”
“See on hea õppetund meile, täis-kasvanutele,” ütlesin ma Jukule. Mina saan ka nii aru: armastada Jeesust tähendab nii talitada ja nii elada nagu käskis Jeesus, s. o. kaasa kannatada ja aidata ligimesi.
Teil on õigus, lastel on tõepärane, elav usk, mis ei tunne kahtlusi ja armastus Jeesuse vastu on otsekohene, sügav ja täis halastust õnnetute vastu.
Niisiis, meie märkisime ära erinevuse täiskasvanute ja laste vahel ja tulime lõppotsuse juure, et täiskasvanud ja lapsed peavad panema kõik oma mured Jumala peale lapselikus usalduses, peavad õppima tõtt rääkima kõikides elu olukordades, peavad jätma ilmalikud mõtted ja mõtlema, vaimlikule, peavad saama alandlikkudeks ja lihtsateks, peavad omama elava tõepärase usu, mis ei tunne ei kahtlust ega kõikumisi, peavad omama tõelise, tulise armastuse Jeesuse vastu, mis on valmis kõik ära andma Jeesuse pärast. See kõik on selge.
Nüüd on veel küsimus: kuidas teie arvate, lapsed, missugune oli see laps, kelle Jeesus seadis eeskujuks täiskasvanutele?
Kas see laps võis olla sõnakuulmatu, tige, uhke, kangekaelne? –
“Ei!” – vastasid lapsed.
– Missugune siis oli see laps? Kuidas teie mõtlete? –
Liisikene jäi mõttesse ja ütles siis: “Mina mõtlen, et see laps oli vaikne, alandlik, tasane – kui ingel!”
“Aga mina mõtlen,” väljendas tuliselt Mari, “et see laps alati vaatas Jeesusele ja püüdis meeles pidada iga Jeesuse sõna, et kogu eluaeg mäletada seda, mis rääkis Jeesus.”
Miku lisas: “Mulle näib, et see laps pidi olema kõige armastusküllasem ja sõna-kuulelikum.”
“Aga mina tunnen,” ütles Peeter, “et sellel lapsel oli süda, mis oli alaliselt ühendatud Jeesusega.”
Kalju tähendas kurvalt: “See laps, minu arvates, oli hoopis teine kui meie oleme; nüüd arvatavasti ei ole niisuguseid imelisi lapsi, keda Jeesus võiks tuua eeskujuks. Ma ise väga tahaksin olla hea, kuid mul ei ole head südant.”
“Sa oled kiiduväärt poiss!” ütlesin ma Kaljule, “meie kõik peame iseendid nägema, et meie ei ole head, ja kõik peame saama kui see laps, kelle Jeesus tõi meile kõikidele eeskujuks. Ainult meie peame alati meeles pidama, et meie ise ei suuda endid headeks teha, kuid kui meie niisama tõemeelselt saame teadlikuks kõiges oma halbuses, nagu Kalju, ja toome selle palavais pisarais Jeesuse juure, siis Jeesus võib meile anda uue südame ja Jeesuse abiga meie võime ümber pöörduda ja saada niisama headeks kui see laps.”
“Aga kas teie olete nõus,” küsisin ma lastelt, “paluma Jeesust, et Tema aitaks meil kõigil saada niisugusteks headeks nagu see laps, kes oli valmis üleminekuks maa pealt Taevariiki?” –
Lapsed üksmeelselt väljendasid oma nõusolekut ja palavat soovi saada nimelt niisugusteks nagu oli see Jumala Riigi laps.
Ma tegin lastele ettepaneku nende poolt antud vastused võtta läbi järgmises vestluses.

Uuesti kokku tulles hakkasime meelde tuletama vastuseid, mis olime saanud küsimusele: missugustena tahab meid näha Jeesus?

– Esimene vastus kuulus Lainele; ta ütles, et meie peame saama headeks ja armastajateks. “See on õigus, kuid mis tähendab elus olla hea ja armastaja?” küsisin ma lastelt.

Vastas Liisikene: “Olla hea – tähendab mitte kedagi haavata ja ise mitte haavuda, mitte vihastuda, vaid kõikidele püüda ainult head teha; aga armastaja olla tähendab – kõige rohkem armastada Jeesust, siis ligimesi ja üles näidata halastust ja kaasakannatust kõikide õnnetute, vaeste ja haigete vastu. Head tegema peame meie ka kurjadele.”
– Väga hea seletus! Aga nüüd Marikese vastus, et peab olema sõnakuulelik. Kuidas see elus läbi viia? –
Juku vastas: “Olla sõnakuulelik tähendab – kõigepealt õppida kuulma Jeesuse häält oma südames ja kõiges, nagu Tema lambad, olla sõnakuulelikud Tema häälele; selle järele oleme kohustatud olema sõna¬kuulelikud ka oma vanematele, aga iseäranis neile, kes paluvad meie eest ja toovad meid Kristuse juure.”

– Juku vastusele tahan ma veel juure lisada ühe jutustuse tegelikust elust, mis näitab teile kui vajalik on sõnakuulmine.
See oli suures linnas. Ühes mitmekordses majas puhkes tulekahju ja niisugusel ajal, kui suurem osa elanikke oli kas teenistuses või tööl. Maja kõige kõrgemal korrusel oli kodus 12 aastane poiss. Tema vanemad olid tööle läinud. Korterist välja tulla laps ei saanud, sest trepp põles, abi paluda ei olnud kelleltki. Poisikene avas akna, kuid kohe sai aru, et ta välja hüpata ei või – see tähendaks kukkuda surnuks. Hirm valdas teda, kuid väljapääsu ei olnud. Sel ajal ta järsku nägi isa. Isa nähes, et kogu maja on leekides, tormas maja juurde ja, vaadates ülesse, nägi oma ainukest poega akna juures meeleheites ja hirmus. Viivitada ei tohtinud ainsatki sekundit. “Jumal aita!” hüüdis õnnetu isa ja, pöördudes poja poole, hõikas: “Hüppa alla! Ma püüan su kinni!” Laps teadis ainult vastuvaidlematut, täielikku sõnakuulmist oma isale ja see sõnakuulmine päästis tema elu. Ilma arutlemata heitis ta end alla isa kätesse. Issand tegi ime ja isa püüdis oma poja lennult kinni, ja poisi elu oli päästetud. Täiesti niisamuti on ka vaimlikus elus. Patud, kurjus ja kiusatused kui kohutav leek piiravad teid, et teid alla neelata ja hukka saata.
Jeesus räägib teile: – heitke end kahtluse ja kõhklemiseta Minu kätesse ja Mina päästan teid. – Kui teie olete sõnakuulelikud Jeesusele, siis Tema imelisel kombel teid kaitseb igal pool ja igal ajal ning päästab Oma Kuningriigi jaoks.
Meil on veel tarvis läbi võtta Miku vastus, et me peame alati tõtt rääkima. Küsimus on selles, kuidas seda elus läbi viia, eriti siis, kui teie peale kurjustatakse ja haavutakse tõe pärast. –
Juku vastas: “Meie peame kartma Jumalat, aga mitte inimesi; kui me näiteks valetame, siis meie teeme pattu Jumala ees; las parem inimesed pahandavad meie peale, kuid ainult mitte teha pattu Jumala ees, sest et Teie lugesite meile Jumala Sõnast, et ükski valelik ei pääse Jumala Riiki, aga Jeesus ütles, et kes valetab, selle isa on saatan ja ta läheb hukatusse. Tähendab, et mittemingisugustes olukordades ei ole lubatud valetada.”
“Täpne ja õige vastus!” ütlesin ma Jukule. Liisikene ütles meile, et meie alati peame palvetama, et olla Jeesusega. Kuidas teie, lapsed, lahendate selle küsimuse: kas meil on võimalik paluda, kui meie oleme tegevuses maiste asjadega? –
Lapsed jäid mõttesse. Küsimus oli nende jaoks raske. Liisikene viimaks ütles: “Aga Jumala Sõna räägib ju, et on tarvis alati paluda, aga kui see on Jumala Sõna käsk, tähendab meie siiski võime; kindlasti Jeesus Ise aitab meid selles.”
“Sa arutled õigesti,” ütlesin ma Liisikesele, “aga kuidas seda elus läbi viia? Näiteks sul on õppetunnid või sind saadeti poodi, võid sa siis tänaval põlvedel paluda?” –
“Ei,” vastas Liisikene, “kuid ma võin alati paluda südames, nii et keegi midagi ei märka. Palve jaoks – südames – on tarvis ainult omada Kristust südames.”
– See on õige seletus ja väga sügav, kuid alalist palveseisukorda ei anta meile korraga. Seda on tarvis kätte saada Jeesuse abiga. –
– Jäi veel läbi arutada Peetri vastus.
Tema ütles, et Kristus õpetab meid olema tasased ja alandlikud. Kuidas teie mõtlete, kas elus on kerge kõigi haavamiste peale vastata tasaduse ja alandusega? –
Kalju vastas: “Ei! See on isegi väga raske, kuid ma mõtlen, kui meie tõepäraselt ümber pöördume ja tegelikult otsustame olla Kristuse õpilased, siis ka Jeesus Ise aitab meid saavutada tasadust ja alandust.”
“Aga mina mõtlen,” katkestas oma sõpra Juku, “Jeesus alati on valmis meid aitama, asi on ainult selles, kas meie tahame pattu kahetseda lõpuni ja visata südamest välja kogu kurjuse ja alistuda Kristusele.”
– Hea vastus! Aga kuidas teie vastate küsimusele: kas on võimalik üldse avaldada tasadust ja alandust, kui meie ei ole veel vastu võtnud Kristust? Lapsed kohe vastasid: “Ei!”
Juku selgitas: “Kui meie ei ole vastu võtnud Kristust, siis meie ei saa avaldada Kristuse Vaimu, s.o. tasadust ja alandust.”
– See on õige seletus; sellepärast Jumala Sõna otse ütleb: “Kel Kristuse Vaimu ei ole, see ei ole ka Tema oma” (Room. 8, 9).
Nüüd on teile selge, missugusteks meie peame saama ja missugune oli see imeline laps, kelle Kristus meile eeskujuks tõi. Lõpetame oma vestluse Kristuse sõnadega ja hoiame need südames kõik meie elupäevad:
“Tõesti, Mina ütlen teile, kui teie ei pöördu ümber ja ei saa kui lapsed, siis ei saa teie mitte Taevariiki….
Kes nüüd iseennast alandab kui see lapsuke, see on suurem Taevariigis” (Matt. 18, 3-4).

Nataly Smirnov