Missugust usku on meil tarvis?

Armsad lapsed! Üks poisike, kellega ma kord rääkisin, küsis minult: „Aga missugust usku on meil tarvis?“ Ma imestasin tema küsimuse üle ning küsisin temalt, mis tema sellega tahab teada? Poisike vastas: „Ma olen selle üle kaua järele mõelnud, mispärast on inimestel mitmesugused usud? Jumal on üks, aga uskusid on nii palju! Minu arusaamise järele peaks usk olema kõikidel inimestel üks, kui kõik inimesed usuvad ühte Jumalat“.
„Missugust vahet sa siis nägid?“ – küsisin mina. Poisike mõtles järele ja vastas: „Ühed räägivad palju oma usust, aga Jumalat Ennast ei usu nad mitte!“
„Kuidas nii, kuidas nad ei usu Jumalat Ennast?“ – küsisin mina
„Ei, nad ei usu Jumalat, nad räägivad ainult, et nad usuvad“, – tõendas kindlalt poisike. „Mille järele oled sa seda otsustanud?“ – küsisin mina.
„Aga nii: eile oli mu isa juures külaliseks üks kuulutaja-onu ja rääkis kaua isaga. Nad mõtlesid, et ma oma mänguasjadega tegevuses olen, aga ma kuulsin kõik. “Poisike peatus, nagu koondaks ta oma mõtteid ja jätkas siis, „onu jutustas sellest, et temal elus väga raske on, et tema pole kindel kas ta selle kuu eest palga kätte saab, et temal on mitmesugused arusaamatused, siis oma lapse haigusest ja palju teisi hädasid rääkis ta isale; ma ei mäleta kõike enam. Ja millest ka onu rääkis, ikka küsis isalt: mis teha? Küsis kuidas aidata oma haiget last, missugust rohtu anda ja kas peab arsti juurde minema? Siis ma mõtlesin: kui onu oleks tõtt rääkinud, et ta Jumalat usub, siis oleks ta kõike seda avanud Jumalale palves ja oleks Jumalalt abi palunud. Ta oleks palunud, et Jumal kiirustaks inimesi palga maksmisega, palunud Jumalat eemaldada arusaamatused ja oleks öelnud armsale Jeesusele, et ta laps on haige ja oleks palunud Teda tulla ja lapse terveks teha. Ema ütles, kui ta varem haige oli, siis tarvitas ta palju rohtusid aga ükski ei aidanud, kui ta aga Jeesust palus, siis sai ta täiesti terveks; onu rääkis aga ainult rohtudest. Nii ma otsustasin, et kui onu ei pöördu Jumala poole ja ei saa lapse tervekssaamist, see tähendab, et tema ei usu Jumalat. Kui onu ära läks, küsisin ma isa käest: „Miks küsis onu kõik aeg sinu käest mis teha, kuidas parandada, kuidas aidata?“ Aga isa vastas: „Selleks, et ma paluks selle eest Jumalat.“ – „Kas onu ise ei või siis paluda?“ – küsisin ma. „Muidugi võib, – vastas isa, – aga tema ei usu mitte nii, et ta seda Jumalalt saada võiks(Ap. teg. 14, 9).
Ja tõesti: juhtus, kui meil leiba polnud, isa palus ja Jumal saatis seda meile. Hiljuti jälle jäime meie, kõik lapsed, haigeks, ja veel kuidas! Kõrge palavik, ja väike õde köhis nii, et meil hirm oli. Ema vaeseke ehmatas ja ütles isale: „Palume Issandat!“ Niipea kui palve oli otsas tundsin ma kohe, et Kristus mind terveks tegi. Palavik oli ära ja valu kurgust läinud. Natukese aja pärast vaatan: väike õeke on juba vallatu ja kõik olid terved! Tõesti, tõesti,“ kinnitas poisike, „korraga olid kõik terved! Siis ma sain aru, et isal ja emal on üks usk ja teistel, nagu sellel tuttaval onul, on teine usk. Üks usk saab kõik kätte, sellepärast et ta usub Jumalat ja ei kahtle, aga teine usk ei saa midagi, sest tema Jumalat ei usu. Kuigi ka see onu õpetab teisi uskuma, aga ise ta Jumalat ei usu! Seda ma tahangi teada, kuidas nimetatakse seda usku, mis meil tarvis on, tähendab niisugust usku, mida Jumal vastu võtab ja täidab?“
„Armas poisike,“ vastasin mina, „sa oled väga sügavalt tähele pannud erinevust oma vanemate usu ja oma tuttava onu usu vahel. Jumala Sõna eristab just niisamuti kahte usku: usku, mis kõik saab Jumalalt, nimetatakse elavaks usuks; aga usku, mis midagi ei või Jumalalt saada, nimetatakse surnud usuks. Sellest õpetab meid apostel Jakobus 1, 6-7.
Elava usu avab meile Kristus ja viib meid elavasse ühendusse Endaga! Kristus ütles: kõiki kellel on elav usk tuntakse sellest, et Jeesus nende sõna kinnitab imetegude ja haigete parandamise läbi; selle kohta sa võid ise lugeda (Mark. 16, 17-18). Seal, kus pole haigete tervekstegemist ega teisi imesid, seal pole elavat usku! Elav usk kannab vilja, mis tunnistab, et see usk tegutseb ja pole iialgi ilma viljata, nagu sa oled tähele pannud oma vanemate elus.
Elav usk ei kahtle iialgi, sellepärast et ta usaldab Jumalat ja usub Jumala armastust ja pöördub Jumala poole kindla usuga, et ta tingimata saab, mis ta palub. Elav usk usub Jumala suure väe ja võimu sisse ja ta teab, et Jumalal on kõik võimalik. Jumala ees pole ükski haigus parandamatu ja Jumal võib igas asjas anda tarvilikku abi inimestele, ükskõik mida nad ka ei vajaks. Elav usk avab meile taeva ja annab meile kindla teadmise, et Jumal meid alati näeb, kuuleb ja täidab meie palved. Elav usk on südames ja sellepärast on tema vaba inimese mõtetest, mis alati kahtlust toovad ja usku hävitavad. Surnud usk on tühi usk ja viljata. Kui inimesed kinnitavad, et neil on usk ja õpetavad ka teisi uskuma, aga nendel enestel pole usuvilja, tähendab, nende usul pole vaimlikke tegusid, siis on see usk surnud, nagu sellel onul, kellest sa rääkisid, kes midagi ei või Jumalalt välja paluda. See usk on surnud sellepärast, et inimesed pole veel üles leidnud Elavat Kristust ja nendel pole Temaga isiklikku elavat ühendust! Surnud usk ei saa midagi kätte ja ei võigi midagi kätte saada Jumalalt (Jak. 1, 7). Sellepärast, et see usk on peas, alati arutleb mõistusega ja kahtleb, selle asemel, et uskuda südamega. Surnud usk ei usalda Jumalat: ta toetab ennast oma jõu peale, aga mitte Jumala väe peale ja sellepärast ei või tema Jumala meele järele olla. Inimesed, kellel on surnud usk, selle asemel, et Jumala poole pöörduda abi saamiseks, katsuvad ennast ise aidata või paluvad teisi inimesi. Surnud usule on taevas alati kinni, sellepärast ei või tema midagi vaimlikku uskuda. Kas sa saad nüüd aru vahest elava ja surnud usu vahel?“ – küsisin ma poisikeselt.
Ta mõtles järele ja vastas: „Jah, sellest saan ma aru; aga mul on veel üks küsimus: miks on inimestel mitmesugused religioonid (ususeltsid), kui nad räägivad, et nemad usuvad ühte Jumalat ja Kristust, kuna Piibel räägib ainult elavast ja surnud usust?“ (Jak. 1)
„Kas sa pole tähele pannud, – ütlesin ma poisikesele, – et igal inimesel on isesugune nägu, isesugused harjumused ja maitse ja kõik riietuvad erinevalt; nii ka oma usku ja oma usutunnetust nad väljendavad mitmesugusel viisil ja sellepärast nendel on ka nii palju ususeltse nende iseärasuste ja erinevustega. Inimesed, kes usust arusaamistega ühesugused on, on ka ühes ususeltsis. Sellel põhjusel erinevatel rahvastel on ka erinevad usud. Taevas aga, nagu avab meile Jumala Sõna, saavad kõik need inimlikud arusaamised usust hävitatud. Ja Jeesus mõistab hukka inimesi mitte nende mõtete, tundmiste ja veendumuste, vaid nende tegude järele (Matt. 25, 31-46; Ilm. 20, 12-13). Inimese teod näitavad missugune usk oli temal maapealses elus: kas elav või surnud. Kõik, kes tõendasid oma usku Jeesusesse armastuse tegudega, saavad päästetud Tema poolt. Kellel ei ole armastuse tegusid, näitab sellega, et tema usk on viljatu ja surnud!
Selles usus pole tõsist armastust Jeesuse vastu, mis ei õpeta Tema käskusid täitma (Joh. 14, 21) ja sellepärast ei saa tema ka päästa. „Sa vist tead,“ ütlesin ma poisikesele, „et inimene, kui ta sureb, peab maapeal kõik maha jätma: kõik oma asjad, vara, riided ja ka oma ihu ei saa inimene enesega kaasa võtta kui ta sureb Nii sünnib ka inimlikkude ususeltsidega. Need kõik jäävad maa peale, ka kõige parem ususelts ei saa inimest päästa, ega saa temaga taevasse minna. Päästa võib ainult Kristus, Jumala Poeg, sest Tema suri meie pattude eest. Ja igaüks, kes patukahetsuse ja elava usuga Kristuse juurde tuleb, saab Kristuse poolt päästetud igavesest hukatusest. Aga kuidas sina arvad,“ küsisin ma poisikese käest, „kui Kristus maapeal elas ja Tema juurde suur hulk inimesi tuli, missugusel viisil Ta valis Oma jüngrid nende seast? Mille peale vaatas Kristus: ilusa näo peale või hea ja armastava südame peale?“ Poisike vastas: „Arusaadav, et hea ja armastava südame peale.“ „Jah, sellepärast, et headus, mis tehakse armastusest Jeesuse vastu ei sure iialgi ja avab inimesele taeva (Ap. teg. 10, 2-3). Kas nägu ilus või inetu, ta kõduneb ära kõige kehaga. Jeesus vaatab ainult selle peale, missugune süda on inimesel“ (1. Kun. 16, 7).
„Aga kuidas mõtled sina: kui inimene tuleb tõemeelse patukahetsuse, elava usu ja armastusega Jeesuse juurde, kas siis Jeesus vaatab missugusest ususeltsist see inimene Tema juurde tuli, või on Kristusele ususelts ükskõik ja Tema vaatab ainult selle peale: missugune usk on sellel inimesel – elav või surnud?“
Poisikene vastas: „Muidugi, Kristus ei vaata ususeltsi peale, vaid usu peale: kui usk on elav siis inimene usub ja armastab Kristust ja on Temale kõiges ja alati sõnakuulelik. Kui usk on aga surnud, siis inimesel on külm süda, aga külma südamega ei saa Jeesust uskuda ega armastada! Niisugune süda ei või armastada oma ligimest seda vähem oma vaenlast. Ususeltsi (religiooni) peale Kristus ei vaata. Nagu Jeesus ei vaata riiete peale, millega inimene Tema juurde tuleb, samuti on Kristusel täiesti ükskõik missuguse religiooniga (ususeltsiga) inimene ennast katnud on. Kristusel on tähtsam, et inimesel on elav usk, sest ainult elav usk viib hinge Kristuse juurde ja elava usu läbi inimene võtab Kristuse südamesse(Efes. 3, 17).
„Selles on sul täielik õigus,“ vastasin mina poisikesele. „Religioon (ususelts) on ainult väline vorm või riietus nagu sa ise ütlesid. Selle katte all võib varjul olla surnud ja külm usk ning süda, mis kaugel Kristusest ja võõras Talle. Aga sellesama katte all võib olla varjul ka palav, elav usk ja süda, mis lõkkel armastusest Jeesuse vastu. Sellepärast, mitte religioon ei ole otsustav inimese elus ja mitte religioon ei otsusta inimese tulevikku igavikus, vaid see missugune usk temal on Jumalasse. Ainult elav usk, mis armastuse läbi tegutseb, (Galat. 5, 6) avab inimesele Kristuse. Tee taevasse pole ühegi religiooniga seotud, sest kõik religioonid on inimlikud väljamõeldised, aga elava usu avab meile Jeesus. Pagana ja ateisti (Jumala salgaja) süda, kui ta põlema hakkab usu läbi Elavasse Kristusesse ja armastusega Oma Päästja vastu, saab päästetud niisama vabalt ja kergelt kui inimene, kes välja tuli ükskõik millisest religioonist. Kristus annab kõikidele käsu: „Olgu teil usk Jumalasse“ (Mark. 11, 22). Tõeline ja elav usk tuleb Jeesusest, (Ap. teg. 3, 16) sellepärast on ta elav ja täis armastust; kaugel kõigest kurjast ja tema õpetab südant Kristust ning ligemist armastama.
„Missuguse usu valid sina?“ – küsisin mina poisikeselt.
Elava! Sest ma tahan alati elavas ühenduses olla Kristusega. Surnud usus pole Jumalat, sest Jumal ei vasta inimestele, kellel on niisugune usk, aga mina usun Elava, Kõikvõimsa ja Armastava Jumala sisse, Kes kõiges aitab!“ – lõpetas poisike palavalt.
Jah, armsad lapsed, sellel poisikesel oli õigus oma otsuses: peab elama elava usuga Jumalasse! See on suur õnn ja imeline õnnistus! Ta sai õigesti aru: kellel on elav usk, sellele on ka Jumal elav, aga kellel on surnud usk, see teeb ka Jumala surnuks, kes ei vasta mitte ja kellel pole jõudu täita meie palveid. Jumala sõna ütleb: „Jumal ei ole surnute Jumal, vaid elavate“ (Matt. 22, 32). Ma usun, et ka teie, armsad lapsed, soovite elavat usku! Paluge Jeesust ja Tema annab teile tingimata elava ja teguvõimsa usu, mis head vilja kannab.
„Kõik, mida teie palves palute, – uskuge ainult, et teie seda tõesti saanud olete, siis saab see teile antud.“ (Mark. 11, 24) (Menge tõlge)

Nataly Smimov.
(Tõlge vene keelest M. O.)

Kristliku koguduse „Ühendus Kristuses“ ametlik veebileht
Copyright uhendus-kristuses.eu © 2020