Püha öö hinged

(Tähtede mailt)

See oli hing, sündinud suurel Kristuse sünnipühal, helendav hommiktähe kristallpuhtal paistel…
Märgituna Jumalalt, ta ei lahkunud rahvahulka… ei osastunud isiklikku ellu, vaid peites ennast selle maailma argipäeva hallide inimeste eest ta armastas üksildust… armastas piiritut taevast ja kõnelevaid taevastähti…
See oli hing, kujutud Loojalt sealpoolse elu õrnust keelist, suutetu vastama millelegi madalale ja toorele… Teda heidutasid roomavate hingede võlts ja ebasiirus.
Kohates varisere – astus kõrvale teelt, et lasta neil mööduda endast… Ta ei sallinud nende meelitusi ning teeseldud silitusi… ja see, mis reklaamis variseride headust ei suutnud osta üles pühal ööl sündinud hinge… Ta värises nähes neid, kes riietuvad maski ning südametult valetavad kõiges ja igale…
See oli hing, kellele võõras põrgulõbu tühi kumin, julm saatanlik naer, armetu müüdav egoism ja tume jõud, mis hoopleb oma kurjusega…
See hing läks hommiktähe suunas… tasa ja targu piki kannatavarmastuse ja pisarate orgu… Läks mööda selle maailma rikkaist ja õnnelikest…
Vaesuses ja alanduses käis kui ümmardaja oma valitud ristiteel…
Sinna, kus kannatusis ja valudes vaevelnud purustet hinged hüljat saatuse kätte… jäänud mõistmata ja unustet – kui lilled, mis nopitud inimmeeletuse mööduva ihalduse rahulduseks…
Sinna läks hing ja sidudes haavu, niisutas neid oma kaaskannatuse pisaratega… Ta oskas lohutada hinge laulega tähtede mailt, kus igaveses vennaarmastuses pole kurjust, pole vaenu… kus hinged valguses ja tões märkavad teineteist sõnuta, mõistes kõik loomingu saladust ja ilu… sulades Isa kõikloova armastuse ühte harmooniasse.
See oli hing, kes peegeldas oma südame taevalikes helides paradiisi elu… nagu ääretu ja suursuguselt rahuliku ookeani põhjal puhkab põhjatu helesinine taevas, varjates roojaste pilkude eest Jumala suuruse – Jumala trooni… Valgusttoovad kannatava hinge lauluhelid pehmendasid valusid… kuivatasid pisaraid… kasvatasid kinni haavad…
Ja kalbed, nutvad hinged sirutasid anudes oma abituid käsi puhta taeva poole …
Nende südamed hakkasid uskuma… uskuma elavat vaimlikku tõelikkust ja erksalt kuulateles ootasid taevast valuhingede Päästjat.
Nad nutsid taga oma turuelu musti varje… meeleheites murdsid käsi oma pattude ja ülekohtu avaneval kuristikul…
Nad mõistsid ennast hukka, ärganud hommiktähe kiirist, mis kutsumas neid surmast ellu… pimedusest valgusse… patuorjusest – Jumala laste vabadusse…
See oli vaiksel, täherikkal, talvisel ööl. Pidulikult tardusid kuused hoides okstega oma lumivalget, teemantpisarais sätendavat inglirüüd…
Terve loodus hardus maailma Päästja sÜndimise piduliku tunni eel.
Näis nagu oleks kõik sulanud ühte suurima ime palvelisse koonduvusse.
Jumala Poeg – inimese kujus – tuli maa peale et päästa hukkuvat inimest!
Ja vaata, Ta astus kui Vaikne, Imeline Külaline hingede keskele, kes rikkusid oma ahastusega selle suure tunni majesteetlikku vaikust. Ta laotas Oma õnnistavad käed nende üle ja Ta pilk andestavas armastuses võttis neilt nende möödunud, patuse elu koorma ja köitmed…
Ta andestas kahetsejad…
Ta pesi neid Oma verega… ja kutsus neid Oma okkalisele, kitsale ristiteele…
Kuid see tee polnud maine… ta viis maa pealt avarasse taeva! –
Kristuselt Tema õiguse säravasse rüüsse rõivastet tõusid kannatajad hinged ja rõõmuga ning hõiskamisega astusid Kristuse teele.
See oli Kristuse sünd hingede südameis, kes jätnud maa ja selle kumiirid Kristuse pärast, Kes tuli taevast maa peale, et päästa neid…
Nüüd viis Ta need hinged maalt taevasse…
Ja Kristuse sünd sai päästetud hingede sünniks!

Nataly Smirnov.
Elu-Päike, nr 13, 1935

Kristliku koguduse „Ühendus Kristuses“ ametlik veebileht
Copyright uhendus-kristuses.eu © 2020